Kangaroo Hoppet sai vaatamata olematule suusatrennile Eestimaa poegadel tehtud. Kenneth Koosma jagab oma mujeid selleaastasest Kangaroo Hoppeti suusamaratonist.

Selleaastase maratoni näol oli tegemist võistlusega, kus TD magada ei saanud. Ilmastikuolud muutusid kardinaalselt tundidega.

3 päeva enne võistlust sai peaaegu kõiki radasid kasutada täies mahus, ka kaks päeva enne maratoni  polnud radade olukord  hull, kuigi rada oli tänu tuulele  ja soojale temperatuurile (+2c-+3c) veidi pehmemaks muutunud.  Tuule tugevuseks mõõdeti kohati kuni 40m sekundis ja suusatades trügis tuul sportlased  rajalt lihtsalt minema.  Kõike seda arvesse võttes andis võistluste TD  mõista, et sellel aasta 42km  pikkust maratoni ei sõideta.

Päev enne starti tutvustasin ühele teisele Eesti maratonihundile radu. Paari tunniga oli parandatud sulanud kohad võistlusrajal, lisaks oli tekkinud järve tammi kõrvale 400m uus rajalõik. Rajale peale kella nelja enam ei lastud ja stardinumbrid sai kätte 30km kauguselt race officest. Võimalik oli numbreid tellida ka suusakülla, kus võistlus toimus. Seda võimalust kasutasid paljud, kaasaarvatud mina.

Võistluspäeva öösel hakkas vihma sadama. See polnud seenivihm, vaid pesuehtne padukas. Tugev vihmasadu ajas une ära ja  vaatasin aegajalt murelikult aknast välja. Väga vesiseks läks see elukene Falls Creekis. Enne starti  minekut sain teada, et maratonirada on lühendatud 24km peale. Lühem rada mis oli eelnevalt 19km, oli lühendatud  14km  – ks. Stardikoridor oli ülesmäge , võistlejaid põhidistantsil 300-400 ning stardikoridorid jaotatud 1-100, 101-200 jne. Riided said stardis  kohe märjaks, kaasaarvatud vahetusriided. Stardipaigas puudus pakihoid, õnnelikud olid need kes koti kilesse said pakkida.

Start toimus tugevas vihmas ja nähtavust ei olnud rohkem kui 5-10 meetrit, suusatasime põhimõtteliselt vihmapilve sees. Staadionil oli ilm veidi selgem, nägin uhkelt ka Eesti, Soome ja Norra lippe lehvimas. Meile harjumuspärast rajamärgistust nagu Tartu Maratonil oleks olnud  liigne soovida, sest võistlusrada oli paika pandud eelmisel õhtul. Aeg ajalt sõitsid mõned maratonihundid rajalt välja sest tänu halvale nähtavusele oli  rada  raske märgata. Mõnes kohas oli rada tõeliseks  lumesupiks muutunud ja üks 1,5km pikkune rajalõik oli vaid maksimaalselt 4m lai. Selle kitsa raja ääres voolas ojakene, kus kalad ujusid ja ühel suusahundil õnnestus  ka kaladega lähemalt tutvust teha. Rada  meenutas mulle veidi 2008. a Tartu Maratoni avatud raja sõitu Haanjas. Toitlustuspunktid olid vasakul pool rada, aga see on mõistetav, neil on liiklus ka siin teistpidi korraldatud. Küsimusele- kui palju lõpuni on, ei osanud keegi TP’des vastata.

Siis hakkas äike müristama, vihmapiisad asendusid rahetükkidega (uskumatu). Lõpp tuli jube kiiresti, tõus ja 400 m allamäge. Finiši märgistus oli sinine peenike triip lumel. Finiši väravaid ma ei pannud tähele.

Lõpp oli nagu maratonil ikka, kiibid jalast ja teetops kätte. Hurraa!!! Austraallased jätkasid traditsiooni – võistlus toimub igal aastal, vaatamata ilmastikuoludele. Mina jäin võistlusega rahule ja  tänu ekstreemsetele  ilmastikuoludele ei unusta ma seda maratoni kunagi.

Järgmisel päeval oli maha sadanud  20cm lund ning väljas olid miinuskraadid. Ilm oli selge ja   sõita sai kõikidel radadel.Olen siin kokku 9 päeva ja siis põrutan tagasi Western Australiasse 30 kraadisesse soojusesse.

/Väljavõte Suusaliidu kodulehelt/

Meeste 25 km 3 paremat ja eestlased

1. Sim, Ben 0:58:39.4 11 AUS M20 1.
2. Diezig, Thomas 0:59:19.5 12 SUI M25 1.
3. Evans, Anthony 1:00:29.5 17 AUS M35 1.
42. Ambel, Arvo 1:19:32.8 181 EST M25 10.
60. Koosma, Kenneth 1:24:04.8 105 EST M25 13.
95. Ehasalu, Erkki 1:31:59.6 80 EST M25 16.
198. Meema, Toomas 1:57:55.9 311 EST M30 13.

Lõpetas 271 meest ja 82 naist

 

Comments are closed.