Avo Kirsipuu, Alar Just ja Heino Piirsoo osalesid maailma raskeimal maratonil – Arctic Circle Race.

Tegemist on tavapäraselt kolmepäevase võistlusega Gröönimaa lääneosas polaarjoone piirkonnas.

Sõita tuleb vähemalt 5kg kaaluvate seljakottidega, kus sees riided, esmaabivahendid, söök jm ellujäämiseks vajalik. Toitu tuleb kaasa võtta arvestusega, et 24 tundi vastu pidada.

Seekord otsustas võistluste korraldaja esimese päeva ära jätta tänu väga tugevale lumetormile.Tuul puhus kohati üle 30 m/s ja lund tuli juurde terve meetri jagu. Nähtavus oli sõna otseses mõttes null.

Laupäeval anti siiski start – ilm oli läinud selgeks ja külmaks.

Kolme päeva raskemad rajalõigud pandi kõik kahe päeva peale. Kokku tuli distantsiks 122,8 km. Algsest 160 km trassist jäeti välja ainult lauged osad.

artic-circle-race-1

Tõusud olid sellised, et alt merepinnalt üles 400 m kõrgusele jõudmine võttis kohati aega 40 minutit. Samas sai ainult paar kilomeetrit edasi. Ühesõnaga kokku tuli 6 korda ronida seinast üles ja teiselt poolt alla lasta. Need laskumised panid (eriti Alaril) tõsiselt jalad värisema. Pikad ja järsud. Hea, et varustus terveks jäi. Ja mehed ise ka muidugi.

Avo gps-ga mõõdetud tõusude kogusumma ulatus üle 2400 m.

Külma oli laupäeva hommikul -17, pühapäeval laagris -24. Telgis ööbimisest sai ka omapärane kogemus.

Telgis oli temperatuur -15C. Magamiskotis oli soe aga müts pidi peas olema ja nägu võimalikult kotis sees. Kotti minek ja väljatulek oli paras virgutus ning tahtejõu küsimus.

artic-circle-race-2

Värske külm lumi oli selline nagu liiv. Kui ei lükka, siis jääb suusk lihtsalt seisma. Hea, kui ninali ei kuku.

Ühesõnaga, Björn Daehlil oli õigus- midagi raskemat annab välja mõelda. Katkestamine sellisel võistlusel ei olegi häbiasi. Igas teeninduspunktis oli arst, kes uuris enesetunde kohta. Korraldajad teadsid täpselt, millises rajalõigus keegi on. Paljud võeti ajalimiidi pärast enne lõppu maha ning suunati teiseks päevaks lühemale distantsile.

Aga tublid eneseületajad olid kõik.

Ning loodus on väga eriline. Lage aga mägine. Valgelt pinnalt paistavad kohati välja tumepruunid kaljunukid. Ilma tugevate päikeseprillideta ei ole seal midagi teha. Ka pilves ilmaga mitte.

Ja gröönlased ise on väga lahked ning hea huumorimeelega. Kogesime seda nii oma elamises, kui rajal.

Finishisse – tsivilisatsiooni – tagasi jõudes ootas meid kõiki tohutu kisakoor. Esiteks ergutati lõpusirgel ja peale sooja teki ning joogi andmist palus staadioni informaator veel kolmekordse hurraa hüüda. Igaühele eraldi, kes aga finishisse tulid. Võttis pisara silma.

Pärast finishit oli rampväsimus. Aga tehtud sai!!

Vaata ka www.acr.gl

 Kohad lõpuprotokollis:

ACR 160

  1. Avo Kirsipuu
  2. Alar Just

 

ACR 100

1.HeinoPiirsoo

artic-circle-race-3

 

Comments are closed.